Minu teekond fotograafiani kulges nagu enamikul meist - proovid sõbra/tuttava kaamerat ja oledki konksu otsas. Sama juhtus ka minuga, nimelt minu tollane tööandja usaldas ettevõtte üritustel aegajalt oma Canon’i 300D “digipeegli” minu kätesse. Sellest tundest, kuidas kaamera kätte istub ja kuidas läbi objetiivi vaadates tunned end kui jahimees, kes inmeste emotsioone distantsilt jahib, sellest on raske loobuda. Siiani meeldib mulle ülekõige jäädvustada inimesi loomulikus olekus, ilma poseerimiseta, vaikselt ise distantsi hoides.